See blog siis peaks tulema SUUREJOONELINE. Kuna nii ju sai lubatud aga ma ise ei ole selles nii kindel. Mul lõppudelõpuks ei ole rääkida kuidas ma enda kirjastaja naise rindasi käisin näppimas või kuidas mul kuskil boner tuli....Madli saab aru...
Ma tahaks räkida neljapäeva õhtust aga ma teen lühidalt.
Upon arriving at home kutsus lovely brother mind boysidega välja. Sai suudlevate tudengite teisel korrusel mõned kokteilid võetud. Valmistusime Ristoga koju minema ,kuid meist sõltumatutel faktoritel me seda teha ei saanud ja pidime pöörduma Madli Õeraasu juurde kes olid meid nõus vastu võtma mõne breezeri eest.
Sealt jätkasime enda rännakut Illusiooni kus sai Triinule Edasi öeldud sünnipäeva soovid. Tantsitud jenkat terve illusiooni tantsupõrandal oleva rahvaga.
Märkimisväärne sündmus oli ka see kuidas ma kodu võtme maha jätsin ja läksin magama katlamajja.
Mis teatud seltskondades tekitas suurt kõmu for days to come..some didn´t find it that "cool" or "Funny"
Kool oli nagu koolipäev ikka pohmakaga...
Peale mida sai pöördutud Madli poole ,kes oli küll tsipa pettunud ,et ma eile sellist pidu pidasin aga ...I´l make it up!. Muidu nägi visiit välja selline..Risto style. Läksin sinna...rääkisin...jäin magama...lahkusin. Atleast i got my daily dose of Madli (On a sidenote leian ma ,et see oli üsna huvitav kuidas Madli perekond mu pohmellile kaasa elas..igaühel oli oma väike soovitus...jaa but I´m all natural... It goes away when and if it goes away)
Laupäev oli suht soft mul. Katsusin kukupai poiss olla ja mitte juua. Kuigi mõne õlle sai ikka kodus võetud. päeva sündmusteks oli vanaisa katuse ehitamine ja kuidas ma katuselt alla kukkusin. See on huvitav ja ekstreemne lugu mida ma ei oska sõnadesse panna vaid tasuks küsida Urvolt The storyteller.
Pühapäev oli lihtsalt....kõvv
Päev läks nagu ikka aga õhtul sai ära vaadatud kurikuulus Madli lemmik film "Love Actually" mis oli samuti...kõvv. Läbi sai vaadatud ka meie suhte ajalugu mis ON ....Kõvv.
Esmaspäeval sai tublisti jälle koolis käidud. (Sidenote oleks ,et tegin klassi parima aja ümber paisu jooksmises.) Õhtul sai siis järjekordselt Marise poole Madlile külla mindud Aire loal...XD. Märksõna oleks : Lollitamine. Was Fun.
siitkohalt saadaks suure Vabanduse Marisele keda ma ...targem oleks öelda ME ei tohtinud segada..sorry. I tried.
Täna olen ma siin üksinda elvas ja mind lasti järjekordselt üle. Lubati ,et viiakse Tartu aga juu ma siis olen nii tähtsusetu ,et ming kiputakse unustama...yeah I forgive you...for the second time!!!
Hmm..Homme ei ole ka hea päev tulemas ma arvan ja ma nägin õudukat..Ma ilmselt ei oskaks seda kuidagi kirjeldada nii ,et see täielik effekt teilejõuaks..ei ole suurem asi kirjanik või nii aga ma võin selle sündmusi kirjeldada...
Noo kõik algas suht softilt. Mingi teema oli politseiga kes uuris ühte mahajäetud maja. Vestlesin temaga veits ja ta rääkis ,et omanik põgenes ära ,ning maja minevat riigile. Ment hakkas lahkuma siis ja palusin tal ennast ära viia. Kuid ta viis mind hoopis kuskile kiirteeäärde süngesse metsa ja julmalt lükkas autost välja...wtf mees! mets oli suhteliselt peenikeste kõrgete puudega. Ilm oli ka hea nähtavusega ja lehtede järgi maas võis öelda ,et kevad.
Pärast mendi peale vandumist tõusin ma ülesse ja nägin imeliku noorte kampa kes üritasid sama auto peale kaebust esitada...väidetavalt üritas see neid ennem alla ajada aga tuli välja ,et sellist autot ei olnud politsei registris.
Nõutud ja eksinud nagu me olime. Kiirteel kimavate autodega paremal ja mets vasakul jäime me sinna kõndima kambaga. Mõned rääkisid seal lugusi. Millest?ei mäleta kui järsku üks hetk jäi silma kõige imelikum asi. Mees kes kõndis üle kiirtee hoides käes granaati. Kõige kohutavam oli ta silmis pilk mis nägi välja justkui hirmu ja shoki segu. Ma olin täiesti kindel ,et ta kavatseb seal samas koos meiega ennast õhku lasta aga kui ta meid nägi kõndis ta midagi ütlemata jupp maad eemale. Meie seltskonnaga eemaldusime ja justkui muuseas käis järsku pauk. Õnnetul kombel ma juhtusin sel hetkel meest vaatama. See võib tunduda naljakalt aga ta lasi granaadi endal kubeme piirkonnas õhku. Tegelikult oli see suht sünge ,sest ta oli elus ja katsus enda nüüd soolikad väljas ripuvat kõhtu.
Sel hetkel muutus justkui unenäo terve õhkond. Maha vaadates nägin ma korduvate enesetappude ja mõrvade relvi ,ning jääkmeid ja kuidas inimesed justkui üleilma kogunesid sinna enda armetuid elusi lõpetama. Olukorra muutis minujaoks veel paanilisemaks igalt nurgalt lähenevad raske puudega inimesed ja väga häiriv oli näha noorte kampa kes stoilise rahuga enda toimetusi metsas tegid....sel hetkel ma ärkasin ülesse...Suht sünge ja häiriv oli kui detailne see unes tundus. Mõtle kui vähe tavaliselt jäävad unenäod meelde...sellest on möödunud juba mingi 5-6 tundi ja ta on mul endiselt meeles suhtliselt detailselt....something´s very wrong with me.
